1. septembrist on füüsikalise farmaatsia professor doktor Karin Kogermann, kelle kitsam uurimisvaldkond farmaatsias ongi füüsikaline farmaatsia. Tema uurimisgrupi peamine eesmärk on arendada välja uudsed antimikroobsed nano- ja mikrokiulised ravimkandursüsteemid haavaravis (naha- ja suuhaavad) kasutamiseks ning nende uurimiseks sobivad haavainfektsiooni mudelid.
Minu peamised uurimisvaldkonnad on seotud nii füüsikalise farmaatsia ja farmatseutilise tehnoloogia teemadega (tahke aine analüüs, vees halvasti lahustuvate raviainete modifitseerimine; elektrospinnitud/3D prinditud ravimkandursüsteemid, amorfsed tahked dispersioonid, faasimuutused ja protsessiaegsed analüütilised tehnoloogiad) kui ka infektsiooni ja antibakteriaalse raviga (infektsioonimudelid, antibiootikumide toimemehhanismid). Viimastel aastatel on peamiseks uurimisteemaks kujunenud eelnevate teemade ühendamise tulemusena antimikroobsete nano- ja mikrokiuliste biomaterjalide kui kontrollitud vabanemisega ravimkandursüsteemide arendamine paikses haavaravis kasutamiseks. Meie soov on selgitada välja, kuidas nende biomaterjalide disain ja tahke faasi mehaanilised ja tehnoloogilised omadused mõjutavad antimikroobsete haavakatete bioloogilist aktiivsust, ohutust ja kvaliteeti. Paralleelselt haavakatete arendamisega töötame välja efektiivsemaid ja biorelevantsemaid haavainfektsiooni mudeleid.
Kroonilised haavandid ja haavainfektsioonid on järjest suurenev probleem ning pidevalt otsitakse uusi võimalusi, kuidas oleks võimalik nende ravi parandada. Uute lahenduste leidmise abil oleks võimalik aidata patsiente ning vähendada haavanditega kaasnevaid tervisemuresid ja haavandite raviks tehtavaid kulutusi. Meie arendatavatel antimikroobsetel haavakatetel on mitmed eelised nagu kontrollitud raviaine vabanemine, sobiv poorsus, mehaanilised omadused, kaitse mikroorganismide eest ja teised omadused, mis võimaldavad haavas olevat keskkonda kontrolli all hoida ja aidata kaasa haavade paranemisele. Samas selliste uudsete ravimkandursüsteemide kasutuselevõtmisel on vajalik välja töötada ka sobivamad analüüsi- ja testimisemeetodid, millega nende kvaliteeti ja omadusi uurida. Neid meetodeid saavad kasutada nii teised teadusgrupid kui ka firmad, kes antimikroobseid haavakatteid valmistavad ja uurivad.
Minu uurimisteemad kuuluvad füüsikalise farmaatsia valdkonda, mille eesmärgiks on uurida struktuuri ja omaduste vahelisi seoseid juba molekulaarsel tasemel, et välja töötada tõhusamaid ravimeid. Seega kõik uued nanoravimkandursüsteemid ja sihitud ravimvormid vajavad väga põhjalikku füsikokeemiliste omaduste uurimist ning ohutuse ja tõhususe tõestamist. Eriti, kui ravimpreparaadi valmistamiseks võetakse kasutusele mõni uus raviaine molekul. Praegu on selle valdkonna väga põnevad uuringud seotud „nutikate sihitud ravimkandursüsteemide“ arendamisega, mis on võimelised raviaine vabastama täpselt kindlas kohas, kindlates tingimustes, kindlas koguses ja kindla aja jooksul. Selline lähenemine on tihtipeale vajalik väga erinevate probleemide ja raviainete korral ning samuti sobib see ka haavaravis kasutatavate paiksete ravimpreparaatide jaoks. Teiseks on väga olulised uuringud, kus püütakse leida alternatiivseid antimikroobseid raviaineid haavainfektsioonide raviks. Selleks otsitakse uusi raviaine molekule, millel on uus toimemehhanism või muudetakse juba olemasolevate antibakteriaalsete raviainete struktuuri või kasutatakse antimikroobsete omadustega aineid ravimkandursüsteemi osana või konjugeeritakse need kandursüsteemide külge.
Kas teadsid?
FOTO: Raili Adoson