Ravimite omakeskis jagamine on endiselt levinud probleem. Ravimite jagamisega kaasneb alati oht ravimisaaja tervisele, seda nii retsepti- kui ka käsimüügiravimite puhul.
Tartu Ülikooli esimese aasta proviisoritudeng Ann Katriin Abel sõnas, et nii retsepti- kui ka käsimüügiravimid mõjuvad igale inimesele erinevalt. „Retseptiravimite puhul kirjutab arst välja konkreetse ravikuuri vastavalt patsiendi vajadustele, võttes arvesse tema teisi ravimeid, eelnevaid diagnoose ja patsiendi üldist seisundit. Retseptiravimite jagamisel ei ole jagatav annus kooskõlastatud teise patsiendi vajadustega ning võib põhjustada soovimatuid kõrvaltoimeid,“ rääkis ta.
Käsimüügiravimite jagamisel ei pruugita tähelepanu pöörata sellele, et ravimi saajal võivad olla vastunäidustused konkreetse preparaadi osas. „Need võivad olla allergiad, eri ravimite koosmõjud või ei ole antav preparaat üldse soovitatud ravimisaaja sümptomite korral. Selle tõttu ei tohiks üritustel jagada käsimüügiravimeid, näiteks paratsetamooli, ilma vajaliku kvalifikatsioonita. Samuti ei tohi näiteks Ibuprofeeni võtta seedetraktivalude vastu. Ei ole võimalik teada, kas inimesel on vastunäidustusi jagatavale ravimile või kas see üldse tema sümptomeid leevendab,“ selgitas Abel.
Teine suur risk on potentsiaalne ravimite kuritarvitamine. Tartu Ülikooli esimese aasta proviisoritudeng Karolin Juhkam ütles, et ravimi andja ei saa olla kindel selles, et temalt saadud ravimit kasutatakse sihtotstarbeliselt. „Ravimi mittesihtotstarbeline kasutamine võib põhjustada sõltuvust või muuta patsiendi seisundit veelgi halvemaks. Seda eelkõige retseptiravimite puhul, suureks ohuks on opioidid. Viimasel ajal on suureks probleemiks muutunud ka Sudafedi tablettide kuritarvitamine.“
Veel üks risk on seotud jagatavate ravimite kvaliteediga. „Aegunud ravimid võivad olla vähem efektiivsed ja mõnel juhul isegi inimestele ohtlikud. Üldjuhul jagatakse ravimeid, mis on endal üle jäänud ning potentsiaalselt juba aegunud või ka valesti säilitatud. Ka ravimite vale säilitamine suurendab nende tarvitamisega kaasnevat riski,“ ütles Juhkam. Kodus ülejäänud või aegunud ravimid saab viia apteeki, jäätmejaama või ohtlikke jäätmete kogumispunkti.
Juhkami sõnutsi pole tavaliselt ravimijagaja arst, kel on olemas teadmised inimese praegustest ja varasemalt esinenud haigustest ning ravimitest, mida juba tarvitatakse. „Puudub ka oskus hinnata, kas tegemist on tõepoolest selle haigusega, mida inimene väidab endal olevat ning millist ravikuuri peaks inimene sel puhul läbima.“
Proviisoritudengid tõdevad, et ravimite jagamise taga on peidus keeruline sotsiaalne probleem. „Sellega kaasnevad riskid on tõsised ning halvimal juhul võib selle tulemusel ühe osapoole terviseseisund märkimisväärselt halveneda olukorras, kus algne soov oli kaebusi leevendada,“ ütles Abel.
Uudis valmis farmaatsia instituudi õppeaines „Sissejuhatus üldapteegi tegevusse“ tudengite ehtud ettekande põhjal.